Koolisüsteemist

Algselt sai kirjutatud http://nihilist.fm/tule-meiega-kui-tahad-ellu-jaada kommentaariumisse
Vahele sai jäetud Härra Pärnitsa poolt kirjutatud suunavad tekstilõigud.


Mul on kahju, et selline juhtum aset leidis.

Kohustuslik kirjandus on siiski vajalik. Küsimus on selles, et kuidas seda serveeritakse.
Kahjuks kooliajal ma ei tabanud ära, et mis kasulikku infot saab ilukirjandusest. Ja kuidas seda lugeda nii, et temast oleks ka mingi kasu.
Lugedes seda artiklit meenub “Kuristik rukkis” (otsetõlkes “Püüdja rukkis”). Mingisuguses vestluses avatakse kuristiku tähendus. Meenub kergelt, et kuristiku all mõeldi täiskasvanuks saamist. Varasemalt on räägitud täiskasvanuks olemise miinusest muinasjutus “Kuninga uued rõivad”. https://arhiiv.err.ee/vaata/hans-christian-andersen-kuninga-uued-roivad .

Kui näidata näpuga koolisüsteemi poole, siis küsiks. Mis vahe on tänapäevasel koolisüsteemil ja kirjaoskamatu maarahvale kirikus Jumalasõna jagamisel.
Ma näen, et ega suurt vahet ei ole. Õpetajad ütlevad, et õpilased ei oska süstemaatiliselt lugeda ja õpetajad räägivad õpiku lähedases sõnastuses. Lootuses, et õpilane suudab süstemaatiliselt kuulata ja hakkab asjadest aru saama. Järeldused tehke ise…




.....


Näitaks veelkord näpuga ja pakuks ühe lahenduse suuna.

Lisaks humanitaar ainetele on ka reaalained (loodusained). Ja keegi otseselt ei õpeta, mida nendega reaalselt pihta hakata. Kui nende ainete õppimise põhjust küsida, siis vastused üldjoontes noorele inimesele kasutud. Tulevikust rääkimine ei tööta. (eksamid, edasine elu jne). Noorte jaoks on ju tulevik ebakindel, seega on ka tulevikuga seotud eesmärgid kaheldavad.

Mingi juhuse tõttu sai vaadatud paar nädalat tagasi filmi “Richard Feynman – Take the World from another point of view ” https://www.youtube.com/watch?v=zgJPjG4KJYQ
Sai kuulatud ka tema esimest autobiograafilist raamatut, mis algab ta lapsepõlvest.
Ta kirjeldab oma seiklustest teadlasena, ülikooli tudengina, õppejõuna jne.
See oli esimene elulooraamat, mille ma vabatahtlikult ette võtsin.



....



Kui lühidalt öelda. Asju (teemasid, aineid) annab endale meeldivaks mõelda.
Märgiks ära, et üritasin lühidalt, aga ikka kisub üsna pikaks looks…

Sattusin lugema raamatut “Muutuv aju” (http://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/raamatud/norman-doidge-muutuv-aju-teadlaste-uuringud-ja-patsientide-paranemislood?id=69704593) ja meeldis lugeda õpihäirietest vabanemise osa ja vaimsete oskuste arendamise osa. Eriti meeldis sümbol Ajulukk.
Ajulukust räägitakse lähemalt siin: https://www.youtube.com/watch?v=qcrGlUHlu4M

Kui õppimist kujutada teistsugusena, siis õppimist võiks kirjeldada järgmise looga :

Muudaks õppimise seiklemiseks, rändamiseks. Olgu aine mingi tundmatu maa ala ja õpetaja giidiks ning õpik olgu kaadiks, millel on märgitud kellegi nägemus maaala läbimiseks.
Alguses on ala tundmatu, seiklejal on kogu ala uus, ning giid on üle pika aja konkreetse maalapi peal.
Siis tekib esineme konflikti olukord. Giid ja seikleja ei tunne üksteist. Giid muudkui seletab ja seletab. Tirib julmalt kaasa seikleja erinevatesse kohtadesse. Giid tahab parimat, aga seikleja soovib rahulikult olukorda nautida. Leida endale meeldivad kohad ja küsida giidilt abi siis, kui ta hätta jääb.
Tüüpiliselt arvatakse, et õppimine on giidi jutu meelde jätmine: konspekteerimine ning konspekti sõna-sõnalt meelde jätmine.
Õige õppimine on minu arvates see, kui seikleja võtab giidi ja kaarti kui vihjetena ( keegi on kunagi maa-ala just niimodi läbinud) Seikleja hakkab ise enda teekonda juhtima, põigates vahepeal ettemärgitud rajast eemale ja jõudes ka tagasi sinna kust ta on varem juba olnud (ka alguses).
Sellisel viisil õppimine on üsna ajakulukas, aga tõhus. Esimene kord on raske, aga järgmised avastusretked on konkreetsemad ja kiiremad.

Kui ise seigelda ei julge, siis tuleb leida paremad vihjajad (kaart, giid). Giidi vahetus on raskem, kaardi vahetus lihtsam.

Ma usun, et aine tundus kasutu seetõttu, et kaart või giid oli sinujaoks kasutu. (õpetaja või õpik) (mõlemad variandid on võimalikud).
Pärast põhikooli sai õpitud teises linnas asuvas keskkoolis. Põhikoolis jäid külge hästi loodusained ja humnaitaarainete õpetajad tundusid liiga ranged. Keskkoolis jõujooned muutusid. Näiteks põhikooli ühiskonnaõpetus oli võõras keskkooli ühiskonna õpetus tundus juba kodusem. Oma osa on siin nii kaardi kui ka giidi vahetusel, ning sellel, et loodusteatuste seilkused läksid sügavamaks. Olgugi, et loodusteaduste giid oli hõivatud enamjaolt mahajääjate järele aitamisega.

Lõpuks meenub lugu Kafka raamatust “Protsess” (mõistujutt “Seaduse ees”). Müüris oli uks ( värav) , mille kõrval oli valvur. Mees ei julge esimesest valvurist mööduda, sest valvur väidab et järgmine takistus on hullem. (ei meenu, kas värav või valvur). Mees jääb siis esimese takistuse juurde ootama ja ei julge edasi minna.

Ja lühidalt sama mõte: Probleemile ei ole kõigile sobivat lahendust. Mõnele sobib kooli süsteemi poolt pakutav eelinfo raamatu kohta, mõni vajab teistsugust tutvustust. Lõppeesmärk peaks olema kõigil sama, asjadest aru saamine (olukordade iseseisev tõlgendamine).