Alustaks üsna kaugelt. Kõigepealt meenus üks kujund Jaan Kaplinski esseest "Kajakas võltsmunal" Kujund ise oli umbes selline: "Laps pole koer, kes õpib ise ujuma". Edasi läks tekst sellisel teemal nagu initerneti kaustama õppimine. Kui rakendada seda kujundit õppima õppimisele, siis tuleb välja, et ka õppimist tuleks õpetada.
Mõned korrad olen olnud olukorras, kus õppimist üritatakse õpetada. Seda siis minujaoks vale nurga all.
Üheks näiteks siis keskkooli õpioskuste kursus. Suurem osa infost tuli heli teel ja tekstiline osa oli ainult tööleht. Mäletan ainult erinevaid tegevusi, aga tegevuste põhjust enam mitte. Kõige rohkem on meeles olukord, kus pidi kõval olijale ütlema "Mina olen mina ja sina oled sina", aga ma ütlesin "Mina olen mina ja mina ei ole sina" . See ei juhtunud tahtlikult... eksisin sõnadega.
Järgmine olukord, mis meenub õpilaseks õppimisega, on füüsika ja tehnika õppejõu suhtumine. Kontrolltöödel ei ole tähtaegu, ehk siis. kontrolltööd tuleb teha siis kui oskad. Füüsika on looduses mudelite nägemine, mitte sümbolitega opereerimine. Sümbolitega opereerimine on juba matemaatika. Paljud õpetajad õpetavad füüsikat sümbolpimedana, teadmata sümbolite tähendust.... kirjeldus kipub kattuma sellega, mida õppejõud ise rääkis ööülikoolis " Mis on füüsikaline maailmapilt?"
http://www.ylikool.ee/et/13/kalev_tarkpea
Maailmapildi kui pusle tükkidest koosneva pildi kokkupanek ei tundu piisava hea mudelina. Püüdmine arusaada maailmapildist ja selle kujundamisest tekitas natuke detailsema ettejuhukujutuse, mis hõlmab õppimist, mõtlemist jms.
Idee, et selle peaks sõnastama tekkis opsüsteemide loengus, kui sattusid kokku sõnad: server ... täisgraaf. Ehk siis ootamatult oli seos matemaatilise sümboolikaga. Vahepealseid mõttevälgatused tekkisid siis kui ise püüdsin aru saada misasi see õppimine on ja siis kui märkasin, et ma olen juhuslikult hobikorras end it asjadega sõbraks teinud..
Niipalju siis eelloost.
Maailm koosneb erinevatest infoikildudest, mida võiks kujutada täpina. Kildude vahel on seosed, mida võib kujutada joonena täppide vahel. Ääremärkusena lisaks, et ka joon ise koosneb täppidest. Ehk seosed võivad olla ristuvad ja ühendatud. Nagu elektriskeemi juhtmed.
Mingisugune sarnasus on ka seeneniidiskikul, kus kahe haploidse (n) seeneniidisiku kokkukasvamisel tekib diploidne (2n) seen. Infokilluks on siis seen ja seosteks seeneniidisdik. Kusjuures tuleks märkida, et infokillu ülesandeks on tekitada uusi seoseid, ehk uusi seeneniidistikke, mis saaksid uuesti kokku kasvada.
Igale seoseliigile võiks omistada oma värvuse ja kaugelt vaadates tekib värviline pilt.
Mis on mõtlemine?
Mõtlemine on ühest infokillust alustamine ja mööda seoseid liikumine. Teekonnal korjatakse kokku erinevad infokillud ja pannakse korvi.
Paratamatult tuleb meelde põhikooli bioloogiaõpetaja arvamus internetist: Avalik solgitoru. Sealt lähtuvalt ka mõte, et sümboolselt on mõtlemine ühest kanalisatsioonikaevu august sissehüppamine ja mööda solgitoru liikumist, kuni leiad õige luugi. Nomisasja... Mõtlemisega seostatakse ka voolavust. Paneme siis vee solgitorust voolama... No see pole kuigi ilus, võtame siis mäetipu. Vesi hakkab mäetipust voolama, liigub käänuliselt, seal kus on olnud pehme pinnas. Vesi liigub kõrgemalt madalamale, maa tuuma suunas. Veetilk jõuab lõpuks suuremasse veekogusse. Hakkab põrkuma rohkemate veeosakestega.
Ja nüüd tekkis idee, et infokilluks on aine ja teda ümbritseb väli, ehk võimalikud seosed.
Mis on õppimine:
Õppimine algab infokillu ligemalt vaatamisest ja tema võimalike seoste märkamisest. Edasi tuleb panna kaks infokildu kõrvuti kõrvuti ja vaadaka, kas nad seosuvad või mitte.( kas nende väljad sobivad või mitte). Seoste otsimine toimub olemasolevate võrgustike osadega ja loodava võrgustikuga. Ehk sisuliselt on tegu uue veekogu rajamise ja täitmisega.
Mis on mõttemustritest välja mõtlemine?
Vedelikud aurustuvad, miks ei võiks ka infokillud aurustuda. Nad koonduvad pilvedesse ja rändavad veel senitundmatutesse kohtadesse. Mõttemustritest väljapoole mõtlemine sisuliselt maastikul rändamine ja seniavastamata veekogude leidmine. Ehk seoste otsimine sealt, kus ei tundu seoseid olema.
Võib ka väljendada nii, et kahe või enama infovälja sügavam analüüs.
Uued veekogud tekivad ise.
Veega soetult tekib küsimus. Miasi see põhjavesi on. See pole miskit muud kui põhiteadmised, mis avaldub uue veekogu loomisel allikatena.
Mingil kummalisel kombel seostub mõtlemisega fotosüntees, kus on aktiivne ja passiivne faas. Aktiivses faasis läheb vaja valgusenergiat. Passiivses faasis mitte. Õppimises on kah aktiivne ja passiivne faas.
Lõppkokkuvõtteks on küsimus, misasi see maailmapilt siis ikkagi on. Justkui joonistub välja kui maailma endana. Maailm on iseenda pilt. Maiilm on peegeldus... Maailm kui ettekujutus vaatleja peas. Vaikselt koitis ka Goethe loodu sümbol: "Elu mõte on elu ise".
Maailmapilt kui silmaring. Silmaring kui seeneniidistike ring.
Ehk kokkuvõtteks. õppimine algab infokillule otsavaatamisest ja tema väljas ringi liikumisest. Ja arusaamine on see, kui oled leidnud sobiliku koha oma maailmapildis.
Tuleb tõdeda, et see pusle mudel ei olegi puudulik. Seosed õppimise, mõtlemisega, mõttemustrist välja mõtlemisega ei ole esmapilgul nii selged, kui on veekogude idees.
Veekogude süsteemide ideed ma pole veel varem kohanud.
Soov omada terviklikku maailmapilti (ookeani, värvikirevat pilti) tekitab uudishimu uute teadmiste omandamise vastu. Seoses sellega muutub aju ka uutele teadmistele vastuvõtlikumaks.. Õppimine peab olema mänguline :)
Mis on unustamine?
Vee aurustumine - loigu kuivamine. Ehk saab osaks suurmeast süsteemist.
Unustamine on justnagu ka teiste elementidega reageerimine. Tekib tahke vees lahustamatu aine, mis liigub süsteemist välja, ehk settib põhja.
Tundub, et õppimine on setete murendamine. Keemiline töötlus ja osakesele õige lahuse leidmine.
Mõte liigub ikkagi maailmapildi juurde tagasi. Vaatleja kujundab maailmast mõttemaailma pildi.
