Võttis natuke aega, kuni sain mõtetele teatud pausi... Mõte tahab juba võtta ette helimaailma ja selle sisse pugeda. Seetõttuon raske liigutada mõtet sinna paika, kus ta oli siis, kui sai eelmisel korral lõpetatud. Osutub, et noorte probleemidele lahenduse pakkumiseks on mul veel liiga vähe infot. Mõned ideed siiski on, aga las nad jääda veel püstitamata hüpoteesideks. Ja ega ma ise ka ei tea, millisena ma püüan noort inimest näha.
Alustame siis tänapäeva noore üldsõnaslise kirjeldusega. Tänapäeva noor on inimene, kes on end vabatahtlikult teinud nii kurdiks kui ka pimedaks. Ja seda lausa mitmes vaates (poosis).
Alustame siis tänavapildist. Kõrvaklapid on peas ja mobiil on käes. Aju püüab nautida pakutavat muusikat, ning üritab aru saada, mis helisid ta veel kuuleb. Silmad uurivad ekraani ja mingiosa läheb keskkonnast aru saada. Ja vaene mõistus üritab otsustada, mis info on nüüd kõige tähtsam. Ja otsutab, kuidas olukorrale reageerida.
Kui üritada sellise inimesega suhtlemist alustada, siis tuleb talle õlale koputada või püüda tema tähelepanu nutitelefonis. Kätega tema silme ees vehkimine ja klappidest kiskumine on liigne ärritus.
Tänavapilt ei paistagi nii jube. Aga kui selline inimene üritab kuskil tänaval liigelda nii, et klapid peas ja uurib ekraani... Siis on ta pime-kurt joodik. Noh, silm ei seleta, helile ei reageeri ja inimene kipub kergelt tuikuma. Ahjaa, mõni unustab end nii ära, et hakkab lausa laulma.
Mõte liigub selles suunas, et nutitelefonile peaks ruumi tajumise selgeks õpetama. Siis saab ainus sõber selles suletud süsteemis hoiatada läheneva ohu eest.... Aga selle elluviimine on üsna ulme. Mõistlikum on otsida olemas oleva võimekuse rakenduskohti.
Järgmine kord uurin helisid edasi.
No comments:
Post a Comment