Viipekeel

Viipekeelega on olnud varasem kokkupuude väga väike. Olen näinud, kuidas rühm inimesi raamatukogus üksteisega viiplesin. Korraks märkasin ka, et mingid inimesed sattusid bussis viiplemishoogu. Ja muidugi olen puutunud kokku viiplemisega ka teleri vahendusel. Lapsena sattusin vahepeal vaatama viipekeelseid uudiseid. Üsna põnev oli vaadata, kuidas mingi naine kätega vehib.

Üldjuhul peetakse viipekeele kasutajaid kurtideks. Nagu ei võiks kuulja inimene õppida viipekeelt ja seda eneseväljendamiseks kasutada. Kusjuures see teeb ka viipekeele mitteoskajale jutu ilmekamaks, sest viipekeel on kujundlik keel. Viipekeele tundmine paneb end inimestega ilmekamalt suhtlema. Ja pannud tähele panema, kui lohakalt inimesed suhtlevad. Ka sealjuures mina ise.

Hetkel on olnud kolm viipekeele tundi ja igaks tunniks on tekkinud ettekujutus asjadest, mida saaks tehnoloogia abiga paremaks teha.

Kõige alguses tekkis idee heli visualiseerimisest. Varasemalt olen näinud nõuka aegset värvimuusikat. Midagi tõsist visuaalset elamust ei pakkunud. Lihtsalt vilgutas erinevate toonitud klaasorude sees hõõglampe.
Arvatavasti vastas teatud sagedusvahemikule vastav värv.
Vaikselt koputas õlale ka füüsika loengustest meelde jäänud kujundid.
1) Teadupoolest vastab igale värvile oma lainepikkus, sama lugu on ka heliga
2) Meeleelund tajub teatud lainepikkusega võnkumist.
3) Heli ja valgus on laine.

Ehk sis kolme kujundit kombineerides võib väita heli tekitab kujutluspildi nendest asjadest mida ei näe.
Siit tekib küsimus, et miks ei võiks aju nii treenida, et värvide abil hakkab tajuma meloodiat.  Või isegi kõnet.


Värvide ära kasutamise mõte tekkis vajadusest ära selgitada misasi see kuulmislangus on ja kuidas see avaldub.
Alguses mõtlesin, et võiks hakata töötlema helifaili. Siis jällegi kerkis probleem, et ma ise ei kuule erinevust.
Samas ma saaks anda natuke madalama hinnangu kui ma ise kuulen. St, eesmärgiks on originaali ja  töödeldud faili tajutava erisuse tekitamises.


Kui samastada silma ja kõrva, siis ilmneb et mõlemad organid on eristavad teatud lainepikkusega signaali kõige paremini. Silm tajub rohelist värvi ja kõrv eristab hästi kõnesagedusi.

Hmm... aga kuidas paigutada üksteise suhtes nähtava valguse spekter ja kuuldava helide spekter.

Tundub, et värvidega ei peagi hakkama mängima. Kui väljendada kurtlust kui heli (helivärvide) pimedust, siis meenub värvipimedus ja olukord, kus iga inimene kogeb värvipimedust.

Silmapõhjas on teatavasti kolvikesed ja kepikesed.  Kolvikesed eristavad värve ja vajavad toimimiseks valgust. Ehk neid on vaja intensiivselt ärritada.  Lisaks on ka silmapõhjas olema kepikesed, mis töötavad ilusti ka hämaras.

Kui kirjeldada kohta, kus tekib pealmine kuulmisaisting (tigu). Trummikile paneb teo sees vedeliku vibreerima ja erineva pikkusega "kuulmiskarvad" teisendavad helisignaali  elektriliseks impulsiks.

Kuulmisnärvi kahjustuse kohta on niipalju teada, et pikemad "kuulmiskarvad"  on saanud vigastada.

Tahtsin leida infot pimedusest tuleneva värvipimeduse kohta, aga veel midagi asjalikku ei leidnud.

Alustuseks siis vikipeedia leht kolvikeste kohta: https://et.wikipedia.org/wiki/Kolvikesed

Eh jah, ma tean kuulmisest ja nägemisest veel liiga vähe, et võiks muuta helimaailma värvipildiks.

Siinjuures siis lõpetan. Järgmine kord avastan tahvelarvuti võimekust.