Raspberry PI ja arvutitehnika

Ostsin hiljuti Raspberry PI b+ ja mõtlesin endale välja ülesande:

Sellest lähtuvalt saab ehitada parema praktikumi ülesande, mille riistvara nõudmised on järgmised:

Breadboard, valgustundlik andur, takistid, operatsioonivõimendi (eesmärgiks saada valgustundlikult andurilt binaarne tagasiside ja tutvustada Analoog ja Digitaalelektroonika ainet)

relee, üks või kaks led-i. (Eesmärgiks on sissejuhatada robootika osa)

Ülesandeks on koostada takistuse tuvastaja. Kui sensor tuvastab, et ees on sein, siis pannakse põlema LED1. Kui takistust ees ei ole, siis LED1 ei põle ja süttib 5 sekundiks LED2.

Kood võiks olla selline, mis võimaldab nii LED1 kui LED2 korraga põleda. 

Ja koodi võiks muuda selliiseks: LED2 põleb ainult siis, kui on takistus ja LED1 põleb ainult siis, kui takistust ei ole.

Sisuliselt on tegu olukorraga, kus jalgpallirobot satub jalgpalli väljaku piirile. Liikumise valikuks on lihtlustatult edasi (LED1)  või pööre (LED2).

Koolisüsteemist

Algselt sai kirjutatud http://nihilist.fm/tule-meiega-kui-tahad-ellu-jaada kommentaariumisse
Vahele sai jäetud Härra Pärnitsa poolt kirjutatud suunavad tekstilõigud.


Mul on kahju, et selline juhtum aset leidis.

Kohustuslik kirjandus on siiski vajalik. Küsimus on selles, et kuidas seda serveeritakse.
Kahjuks kooliajal ma ei tabanud ära, et mis kasulikku infot saab ilukirjandusest. Ja kuidas seda lugeda nii, et temast oleks ka mingi kasu.
Lugedes seda artiklit meenub “Kuristik rukkis” (otsetõlkes “Püüdja rukkis”). Mingisuguses vestluses avatakse kuristiku tähendus. Meenub kergelt, et kuristiku all mõeldi täiskasvanuks saamist. Varasemalt on räägitud täiskasvanuks olemise miinusest muinasjutus “Kuninga uued rõivad”. https://arhiiv.err.ee/vaata/hans-christian-andersen-kuninga-uued-roivad .

Kui näidata näpuga koolisüsteemi poole, siis küsiks. Mis vahe on tänapäevasel koolisüsteemil ja kirjaoskamatu maarahvale kirikus Jumalasõna jagamisel.
Ma näen, et ega suurt vahet ei ole. Õpetajad ütlevad, et õpilased ei oska süstemaatiliselt lugeda ja õpetajad räägivad õpiku lähedases sõnastuses. Lootuses, et õpilane suudab süstemaatiliselt kuulata ja hakkab asjadest aru saama. Järeldused tehke ise…




.....


Näitaks veelkord näpuga ja pakuks ühe lahenduse suuna.

Lisaks humanitaar ainetele on ka reaalained (loodusained). Ja keegi otseselt ei õpeta, mida nendega reaalselt pihta hakata. Kui nende ainete õppimise põhjust küsida, siis vastused üldjoontes noorele inimesele kasutud. Tulevikust rääkimine ei tööta. (eksamid, edasine elu jne). Noorte jaoks on ju tulevik ebakindel, seega on ka tulevikuga seotud eesmärgid kaheldavad.

Mingi juhuse tõttu sai vaadatud paar nädalat tagasi filmi “Richard Feynman – Take the World from another point of view ” https://www.youtube.com/watch?v=zgJPjG4KJYQ
Sai kuulatud ka tema esimest autobiograafilist raamatut, mis algab ta lapsepõlvest.
Ta kirjeldab oma seiklustest teadlasena, ülikooli tudengina, õppejõuna jne.
See oli esimene elulooraamat, mille ma vabatahtlikult ette võtsin.



....



Kui lühidalt öelda. Asju (teemasid, aineid) annab endale meeldivaks mõelda.
Märgiks ära, et üritasin lühidalt, aga ikka kisub üsna pikaks looks…

Sattusin lugema raamatut “Muutuv aju” (http://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/raamatud/norman-doidge-muutuv-aju-teadlaste-uuringud-ja-patsientide-paranemislood?id=69704593) ja meeldis lugeda õpihäirietest vabanemise osa ja vaimsete oskuste arendamise osa. Eriti meeldis sümbol Ajulukk.
Ajulukust räägitakse lähemalt siin: https://www.youtube.com/watch?v=qcrGlUHlu4M

Kui õppimist kujutada teistsugusena, siis õppimist võiks kirjeldada järgmise looga :

Muudaks õppimise seiklemiseks, rändamiseks. Olgu aine mingi tundmatu maa ala ja õpetaja giidiks ning õpik olgu kaadiks, millel on märgitud kellegi nägemus maaala läbimiseks.
Alguses on ala tundmatu, seiklejal on kogu ala uus, ning giid on üle pika aja konkreetse maalapi peal.
Siis tekib esineme konflikti olukord. Giid ja seikleja ei tunne üksteist. Giid muudkui seletab ja seletab. Tirib julmalt kaasa seikleja erinevatesse kohtadesse. Giid tahab parimat, aga seikleja soovib rahulikult olukorda nautida. Leida endale meeldivad kohad ja küsida giidilt abi siis, kui ta hätta jääb.
Tüüpiliselt arvatakse, et õppimine on giidi jutu meelde jätmine: konspekteerimine ning konspekti sõna-sõnalt meelde jätmine.
Õige õppimine on minu arvates see, kui seikleja võtab giidi ja kaarti kui vihjetena ( keegi on kunagi maa-ala just niimodi läbinud) Seikleja hakkab ise enda teekonda juhtima, põigates vahepeal ettemärgitud rajast eemale ja jõudes ka tagasi sinna kust ta on varem juba olnud (ka alguses).
Sellisel viisil õppimine on üsna ajakulukas, aga tõhus. Esimene kord on raske, aga järgmised avastusretked on konkreetsemad ja kiiremad.

Kui ise seigelda ei julge, siis tuleb leida paremad vihjajad (kaart, giid). Giidi vahetus on raskem, kaardi vahetus lihtsam.

Ma usun, et aine tundus kasutu seetõttu, et kaart või giid oli sinujaoks kasutu. (õpetaja või õpik) (mõlemad variandid on võimalikud).
Pärast põhikooli sai õpitud teises linnas asuvas keskkoolis. Põhikoolis jäid külge hästi loodusained ja humnaitaarainete õpetajad tundusid liiga ranged. Keskkoolis jõujooned muutusid. Näiteks põhikooli ühiskonnaõpetus oli võõras keskkooli ühiskonna õpetus tundus juba kodusem. Oma osa on siin nii kaardi kui ka giidi vahetusel, ning sellel, et loodusteatuste seilkused läksid sügavamaks. Olgugi, et loodusteaduste giid oli hõivatud enamjaolt mahajääjate järele aitamisega.

Lõpuks meenub lugu Kafka raamatust “Protsess” (mõistujutt “Seaduse ees”). Müüris oli uks ( värav) , mille kõrval oli valvur. Mees ei julge esimesest valvurist mööduda, sest valvur väidab et järgmine takistus on hullem. (ei meenu, kas värav või valvur). Mees jääb siis esimese takistuse juurde ootama ja ei julge edasi minna.

Ja lühidalt sama mõte: Probleemile ei ole kõigile sobivat lahendust. Mõnele sobib kooli süsteemi poolt pakutav eelinfo raamatu kohta, mõni vajab teistsugust tutvustust. Lõppeesmärk peaks olema kõigil sama, asjadest aru saamine (olukordade iseseisev tõlgendamine).

Kuidas õppida õppima?

Alustaks üsna kaugelt. Kõigepealt meenus üks kujund Jaan Kaplinski esseest "Kajakas võltsmunal" Kujund ise oli umbes selline: "Laps pole koer, kes õpib ise ujuma". Edasi läks tekst sellisel teemal nagu initerneti kaustama õppimine. Kui rakendada seda kujundit õppima õppimisele, siis tuleb välja, et ka õppimist tuleks õpetada.

Mõned korrad olen olnud olukorras, kus õppimist üritatakse õpetada. Seda siis minujaoks vale nurga all.
Üheks näiteks siis keskkooli õpioskuste kursus.  Suurem osa infost tuli  heli teel ja tekstiline osa oli ainult tööleht.  Mäletan ainult erinevaid tegevusi, aga tegevuste põhjust enam mitte. Kõige rohkem on meeles olukord, kus pidi kõval olijale ütlema "Mina olen mina ja sina oled sina", aga ma ütlesin "Mina olen mina ja mina ei ole sina" .  See ei juhtunud tahtlikult... eksisin sõnadega.

Järgmine olukord, mis  meenub õpilaseks õppimisega, on füüsika ja tehnika õppejõu suhtumine.  Kontrolltöödel  ei ole tähtaegu, ehk siis. kontrolltööd tuleb teha siis kui oskad. Füüsika on looduses mudelite nägemine, mitte sümbolitega opereerimine. Sümbolitega opereerimine on juba matemaatika. Paljud õpetajad õpetavad füüsikat sümbolpimedana, teadmata sümbolite tähendust....   kirjeldus kipub kattuma sellega, mida õppejõud ise rääkis ööülikoolis " Mis on füüsikaline maailmapilt?" http://www.ylikool.ee/et/13/kalev_tarkpea

Maailmapildi kui pusle tükkidest koosneva pildi kokkupanek ei tundu piisava hea mudelina. Püüdmine arusaada maailmapildist ja selle kujundamisest tekitas natuke detailsema ettejuhukujutuse, mis hõlmab õppimist, mõtlemist jms.

Idee, et selle peaks sõnastama tekkis opsüsteemide loengus, kui sattusid kokku sõnad: server ... täisgraaf. Ehk siis ootamatult oli seos matemaatilise sümboolikaga.  Vahepealseid  mõttevälgatused tekkisid siis kui ise püüdsin aru saada misasi see õppimine on ja siis kui märkasin, et ma olen juhuslikult hobikorras end it asjadega sõbraks teinud..

Niipalju siis eelloost.

Maailm koosneb erinevatest infoikildudest, mida võiks kujutada täpina. Kildude vahel  on seosed, mida võib kujutada joonena täppide vahel. Ääremärkusena lisaks, et ka joon ise koosneb täppidest. Ehk seosed võivad olla ristuvad ja ühendatud. Nagu elektriskeemi juhtmed.
Mingisugune sarnasus on ka seeneniidiskikul, kus  kahe haploidse (n) seeneniidisiku kokkukasvamisel tekib diploidne (2n) seen. Infokilluks on siis seen ja seosteks seeneniidisdik.  Kusjuures tuleks märkida, et infokillu ülesandeks on tekitada uusi seoseid, ehk uusi seeneniidistikke, mis saaksid uuesti kokku kasvada.
Igale seoseliigile võiks omistada oma värvuse ja kaugelt vaadates tekib värviline pilt.


Mis on mõtlemine?
Mõtlemine on  ühest infokillust alustamine ja mööda seoseid liikumine. Teekonnal korjatakse kokku erinevad infokillud ja pannakse korvi.
Paratamatult tuleb meelde põhikooli bioloogiaõpetaja arvamus internetist: Avalik solgitoru.  Sealt lähtuvalt ka mõte, et sümboolselt on mõtlemine ühest kanalisatsioonikaevu august sissehüppamine ja mööda solgitoru liikumist, kuni leiad õige  luugi. Nomisasja...  Mõtlemisega seostatakse ka voolavust. Paneme siis vee solgitorust voolama... No see pole kuigi ilus, võtame siis mäetipu.  Vesi hakkab mäetipust voolama, liigub käänuliselt,  seal kus on olnud pehme pinnas. Vesi liigub kõrgemalt madalamale, maa tuuma suunas. Veetilk jõuab lõpuks suuremasse veekogusse. Hakkab põrkuma rohkemate veeosakestega.
Ja nüüd tekkis idee, et infokilluks on aine ja teda ümbritseb väli, ehk võimalikud seosed.


Mis on õppimine:
Õppimine algab infokillu  ligemalt vaatamisest ja tema võimalike seoste märkamisest. Edasi tuleb panna kaks infokildu kõrvuti kõrvuti ja vaadaka, kas nad seosuvad või mitte.( kas nende väljad sobivad või mitte).  Seoste otsimine toimub olemasolevate võrgustike osadega ja loodava võrgustikuga. Ehk sisuliselt on tegu uue veekogu rajamise ja täitmisega.



Mis on mõttemustritest välja mõtlemine?
Vedelikud aurustuvad, miks ei võiks ka infokillud aurustuda. Nad koonduvad pilvedesse ja rändavad veel senitundmatutesse kohtadesse. Mõttemustritest väljapoole mõtlemine  sisuliselt maastikul rändamine ja seniavastamata veekogude leidmine. Ehk seoste otsimine sealt, kus ei tundu seoseid olema.
Võib ka väljendada nii, et kahe või enama infovälja sügavam analüüs.
Uued veekogud tekivad ise.


Veega soetult tekib küsimus. Miasi see põhjavesi on.  See pole miskit muud kui põhiteadmised, mis avaldub uue veekogu loomisel allikatena.


Mingil kummalisel kombel seostub mõtlemisega fotosüntees, kus on aktiivne ja passiivne faas. Aktiivses faasis läheb vaja valgusenergiat. Passiivses faasis mitte.  Õppimises on kah aktiivne ja passiivne faas.



Lõppkokkuvõtteks on küsimus, misasi see maailmapilt siis ikkagi on. Justkui joonistub välja kui maailma endana.  Maailm on iseenda pilt. Maiilm on peegeldus... Maailm kui ettekujutus vaatleja peas. Vaikselt koitis ka Goethe loodu sümbol: "Elu mõte on elu ise".

Maailmapilt kui silmaring. Silmaring kui seeneniidistike ring.

Ehk kokkuvõtteks.  õppimine algab infokillule otsavaatamisest ja tema  väljas ringi liikumisest.  Ja arusaamine on see, kui oled leidnud  sobiliku koha oma maailmapildis.

Tuleb tõdeda, et see pusle mudel ei olegi puudulik. Seosed õppimise, mõtlemisega, mõttemustrist välja mõtlemisega ei ole esmapilgul nii selged, kui on veekogude idees.

Veekogude süsteemide ideed ma pole veel varem kohanud.

Soov omada terviklikku maailmapilti (ookeani, värvikirevat pilti) tekitab uudishimu uute teadmiste omandamise vastu. Seoses sellega muutub aju ka uutele teadmistele vastuvõtlikumaks.. Õppimine peab olema mänguline  :)


Mis on unustamine?
Vee aurustumine - loigu kuivamine.  Ehk saab osaks suurmeast  süsteemist.
Unustamine on justnagu ka teiste elementidega reageerimine. Tekib tahke vees lahustamatu aine, mis liigub süsteemist välja, ehk settib põhja.

Tundub, et õppimine on  setete murendamine. Keemiline töötlus ja osakesele õige lahuse leidmine.

Mõte liigub ikkagi maailmapildi juurde tagasi. Vaatleja kujundab maailmast mõttemaailma pildi.

Mida aju otsib?

Eelmises kirjutised kirjutasin sellest, kuidas aju üritab leida viisi infot mõistuspäraseks teha.
Kindlasti on kuskil sellest pikemalt juttu, sest idee pärineb kuskilt dokkfilmist.
Ma olen püüdnud saada aru õppimisest, mõtlemisest ja paljust muust...

Kui mõelda mõtlemise peale, siis ettevõtlikuse innustamiseks öeldakse, et hakka kastist välja mõtlema. Kontrolltööde ajal on üsna tavaline nähtus, et mingid infokillud ei tule teatud ajakastis meelde. Lihtsalt  info asub kastist väljas. Ja peale kontrolltööd hakkab mõte kastist välja liikuma. Sõbraga vesteldes piisab mõistele vihjamisest ja puuduv vastus tuleb meelde. Lausa sellises kujul, nagu oleks see pidanud jõudma paberile.  Ehk siis. Mõtlemisel on mingid piirid, aga see ei ole kast. Kast on liiga kauge vaade.


Õppides kohtame pidevalt probleemi, et loetu ei haaku kuidagi varasemate teadmistega. Ehk puudub vajaminev taust. Tüüpiliselt üritatakse asi teha endale jõuga selgeks ja siis imestatakse, et miks hiljem ei tule asjad meelde. Kohati tekib ebameeldivus ka autori poolne teemade teistsugune käsitlus.
Konkreetseid juhiseid, kuidas õppimise takistusi ületada on mitmeid. Igale probleemile ei ole kindlalt toimivat lahendust. Mõned lahendused on olemas varasemalt viidatud kursuses: http://www.lbcc.edu/LAR/studyskills.cfm .(LBCC- Great Ways To Study )

Üldprintsiip on lihtne. Õppimine peab olema lõbus, kaasakiskuv, aja kulgu kiirendav tegevus ehk lihtsamalt öeldud...  meeldiv. Mõelge, missugusest infohulgast olete te end hobikorras läbi vedanud ja te arvatavasti tahate seda teed jätkata. Kooliga nii tavapäraselt ei ole. Koolistress, koolikiusamine, kontrolltööd ... - on asjad, mis õpilasi kimbutavad. Õpilaste mõtlemine on surutud õpiku poolt kujundatud kasti. No see ei ole meeldiv..
Raaamtus "Muutuv aju" kirjeldati dopamiini rolli õppimises. Samast asjast räägib ka järgnev leht: http://www.scilearn.com/blog/dopamine-learning-brains-reward-center-teach-educators
2004 aastal esitati ka sellel teemal hüpotees (võibolla varemgi): http://www.nature.com/nrn/journal/v5/n6/full/nrn1406.html

Seda printsiipi olete ise väga palju kohanud. Meeldivalt esitatud informatsioon jääb ise külge. Õppimine endale sobival viisil, ajal jne. Paljud õpilased üritavad õpetaja juttu konspekteerida ja selle aluses ainet selgeks saada. Lisaks üritavad aru saada ka õpetaja poolt valitud õpikust. Ja kui õpik kah ei aita, siis mõeldakse, et mul lihtsalt ei ole piisavalt andekust selles vallas. See pigem muserdab, kui aitab õppimisele kaasa. Dopamiini voog jääb saamata, seoseid ei teki, tekib motivatsioonipuudulikus. Motivatsioon on teha muid asju. Neid asju, mis on meeldivad, ehk asju, mida tehes aktiveerub aju mõnukeskus (dopamiinivoog)

Kui meeldivuse osas edasi mõelda, siis võiks küsida, kas meeldivust annab ise juhtida. Kas kooliskäimist saab ise meeldivaks mõelda? Kõigepealt peaks aru saama õppimises (tekkima ettekujutus): https://et.wikipedia.org/wiki/Uudishimu

Natuke linke, mis tunduvad teemaga seostuvat: http://www.slideshare.net/arendussahtel/kes-varastas-uudishimu , http://www.konverentsid.ee/wp-content/uploads/2013/11/Indrek-Maripuu.pdf
http://www.slate.com/articles/health_and_science/science/2013/07/what_is_dopamine_love_lust_sex_addiction_gambling_motivation_reward.html

Mida siis aju otsib? Kui väga vabalt mõelda: "va sindrinahk, on omakasu peal väljas, otsib muudkui põhjuseid dopamiini käikulaskmiseks".

Ja kui kasutada viisakamat väljendust: "Inimesed otsivad olukordi, mis pakuksid neile rahuldust ja tekitaksid õnnetunnet." allikas: http://novaator.ee/ET/inimene/mis_toimub_purjutava_teismelise_ajus/

Järgmine kirjutises tuleb juttu õppimisest.

Värvidega mängimine

Sai otsitud natuke Neil-i kohta. Temaga seoses leidsin Antonio Roberts pool tehtud Pixel Waves videosid

Leidsin ühe video, kus  paratamatult tekib ettekujutus, et keegi korrutab nii eesti, saksa kui inglise keelseid sõnu.

Pineapple, Löwentruf,  meelega, meeletu, Where are you, Ferrari, Ukulele, Tomato, tabacco, tobacco, glysterin, cirucculum, childhood,  meeleheitel, terenifel, berlin, spelling,


Noh. Aju tahab leida tuttavaid elemente. Sama on nähtus toimub ka nägemismeelega. Seda nähtust kasutatakse ära näiteks abstraktsionismis. Iga vaatleja näeb pilti isemoodi.

Kui uurida veel Antonio Roberts isikut, siis leiab tema kodulehe: http://www.hellocatfood.com/


Mind hakkas ikkagi huvitama misasi see PureData on.
Tuleb välja, et järjekordne tarkvara, millest ma pole midagi kuulnud.

Mitte ei oska mingit demo videot valida... .
Ühe viimase video ikkagi viskan:

Ja mängiks lõpuks värvidega kah...

Lahe viis muusika tegemiseks:

Kaks infohulka, mida olen kaua otsinud

Ma olen üritanud aru saada, et kuidas see õppimine ikka käib. Olen aru saanud, et varasem õppimine on olnud juhuslik. Üsna juhuslikult on jäänud külge keemia, bioloogia, füüsika ja matemaatika teadmised (sümbolid).  Kunstajalooga tekkis raskusi pildi autori meeldejätmisega,  pildiga seostus automaatselt selle nimi ja õpetaja jutt. Ja nüüd ülikoolis enam ei tööta sama metoodika nagu sai senimaani rakendatud. Tundides kaasakuulamisest ja konspekteerimisest ei piisa... Asi ei jõua sellisel viisil kohale.  Tuleb õpik ette võtta ja aktiivselt tegutseda. 

Video selles, kuidas targalt õppida. Ehk sisuliselt. Kuidas end vabastada ajulukust.

Üsna hea loeng on ka see:

Selgub, et see on esimene loeng õppimisoskuse arendamise kohta. Pikem nimekiri on siin: http://www.lbcc.edu/LAR/studyskills.cfm

Teine infohulk käib kirjutamisstiili kohta. Mul on kalduvus kirjeldada protsesse. Endal on tekkinud vahepeal küsimus, et mis tekstiliigi loomise poole ma tüürin. Keskkooli tekstide liigitamise raamidesse mu tekst justnagu ei sobi. Ma ei suhtu sellesse teksti, kui kirjandisse, artiklisse jms...  Tüüpiliselt istun maha ja hakkan lihtsalt kirjutama. Ausaltöelda, ma enam ei mäleta, mida ma esimestes kirjutistes kirjutasin. Üritasin kirjeldada mõningaid eesmärke, aga konkreetselt missuguseid... seda enam ei mäleta. 

Aga jah. Taasavastasin http://www.uttv.ee/ .  Seekord satuus mõte rändama füüsika õppejõu kaudest soovitusest  hakata märkama  märke ja seoseid enda ümber. Ja muidugi ka sümbolpimedus :)

Üsna juhuslikuklt sattusin semiootika sügiskooli vaatama: http://www.uttv.ee/otsing#sona=semiootika sügiskool

Hetkel on vaadatud : VIII semiootika sügiskool. "Märgisüsteemidest füüsikalistes loodusteadustes" (Kalev Tarkpea)

Sisust ma ei hakka pikalt kirjutama. Igaüks kujundab oma maailmapildi ise. Igatahes kuuled sa hea hulga erineavaid sümboleid. Ja mõni sümbol paneb n-ö lambi põlema.

Üllatuslikul kombel sattus jutu sisse ka minujaoks uue tekstiliigi mõiste. Selleks on Monograafia.

Kuidagi tundus asi tuttav ja kuidagi võõras.  See sõna koonseks justnagu kahest tuttavast osast:  mono  -  monoloog  ja  graafia - biograafia . Ja kui vikipeediast lugeda selle tähendust: https://et.wikipedia.org/wiki/Teadustekst#Monograafia   

Mulle tundub, et see blogi on liikunud mingis aspektis monograafiale sarnanevat teed pidi.

Lisaks siinjures, et ma pole konkreetselt ühtegi monograafiat teadlikult lugenud.

Postituse kirjutamise ajal vaatasin vahepeal videot: VIII semiootika sügiskool. "Mis on see, mis on?" (Mihhail Lotman)

Kui jutt läks Ukraina peale, siis kõigepealt vaatasin video aastanumbrit, milleks on 2006. Mõtlesin ka hetke käesoleva aastanumbri peale.

Nujhm.. Juba siis olid Venemaa ja Ukraine suhted kehvad...

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/ukraina-valitsus-kukkus?id=11973350

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/venemaa-ja-ukraina-uus-tuli-majakad?id=12011436

Üllatav

Resonantsi poolt loodud kujundid

Juhuslik leid kõva muusika kuulamise tagajärjel tekkinud kuulmislanguse kohta:

Lõpetuseks seriaal mida võiks kunagi vaadata: Mystery Science Theater 3000

Kaks nutitelefoni kasutamisviisi

Eyeborg

Värvid muudetakse helideks. Värvipime hakkas värve kuulma. Maalide taga peitub muusikal.

https://play.google.com/store/apps/details?id=com.espillmedia.eyeborg
 http://www.firsts.com/content/vodafone-firsts/home/Neil-Harbisson.html


VibeTunes

Helid muudetakse telefoni värinaks.

https://play.google.com/store/apps/details?id=air.com.wunderman.yr.deafplayer



Mis oleks, kui paneks kunagi need kaks rakendust omavahel kokku?
Telefon hakkkaks värvide peale vibreerima. Tekivad uued mustrid.

Cyborg

Võtsin ette ja lugesin netist raamatut "Muutuv aju" ( The-Brain-That-Changes-Itself )

Tegin mõned märkmed ja lugesin natuke teadlaste tausta kohta.

Sattusin vaatama ka düsleksiaga seotud videosid. Üks video, mis jäi positiivselt meelde:

Püüdsin oma ideed helide tõlkimist värvidesse ümber sõnastada ja leidsin asja, mida olin otsinud.

Alustame siis algusest.

Enne sai otsitud sõnu "colorful sound", "colorsound", "visualised sound" aga nüüd tekkis idee, et võtaks otsingusõnaks "color illustrated sound" .

Kõigepealt sattus ette esimene otsinguvaste: The Noisy Paint Box: The Colors and Sounds of Kandinsky's Abstract Art  ja kirjeldus: "Kandinsky experienced colors as sounds, and sounds as colors".

Siis sattus ette värvipime mees, kes tajub värve kuulmise abil:

http://ideas.ted.com/2013/07/11/the-sound-of-color-neil-harbissons-talk-visualized/

Poole video pealt märkasin, et on kasutatud huvitavat terminit eyeborg ja tekkis mõte otsida infot earborg kohta. Asjalikuks tulemuseks on leht: http://wanderlustmind.com/tag/earborg/

Asutuse kodulehekülg: http://eyeborg.wix.com/cyborg

Ja kaks linki, mille sisu võib hiljem kasuks tulla: http://stephenvrice.com/images/AES_ID31.pdf , http://www.iwr.uni-heidelberg.de/groups/CoVis/Data/Papers/eurographics10.pdf

Lisaks lõpetuseks üllatava video (allikaks http://wanderlustmind.com/ ):

Kindlasti kerige seal lehel edasi. Mine sa tea, millise kasuliku infokillu otsa võid sattuda.

Mina ise sattusin sellise lehe otsa: http://www.feynmanlectures.caltech.edu/

Kokkuvõtteks ei oska midagi muud öelda kui:  Lõpetage ronimine ja alustage ujumisega ( Stop Climbing, Start Swimming )

Hulk videosid

Ma pole viitsinud eriti mõtteid ritta seada. Olen otsinud erinevaid videosid enda mõtete kohta.

Esmalt leidsin vaatamapaneva video kuulmise hoidmisest:

Murul tallamise analoog on üllatavalt tabav.
See paneb küsima, et missugused need kuulmiskarvad ikkagi on ja miks nad saavad kõige enne kahjustatud.
Kuigi reaalselt on kõige rohkem liikumist madalamatel sagedustel.
Kas on küsimus selles, et kõrgemate helide kuulmikarvad on pikemad ja peenemad? Peenem pillikeel teeb ju kõrgemat heli, miks ei võiks siis peenem keha seda ka vastu võtta.
Vastus peitub füüsikas...
Võibolla on madalamate sageduste kuulmiskarvakesi rohkem kui kõrgemate sagedustega karvakesi...  Kuskilt on jäänud meelde info, et inimese kuulmine on kõige tundlikum kõnesagedustel (20hz - 8khz)


Vahepeal on mõtte liikunud selles suunas, et tänapäeva kooliharidus ei kasuta kaasajal välja töötatud õppimis metoodikaid. Nad isegi ei vihja nendele..
Piirdutakse, et inimesestele ei paku teema huvi ja selletõttu on hinne madal... Otseloomulikult on huvi uue asja omandamise juures madal, kui keegi pole juhendanud kuidas huvi tekitada.
Siin on üks lühike video kiirendatud õppimisest.  Kui teema pakub huvi, siis võtke raamat kätte ja lugege või vaadake youtube poolt sovitatud videosid.

Juhtusin täna üle pika aja raamatukokku. Kogemata kombel jäi silma raamat Dr. Norman Doidge "Muutuv aju"   Teadlaste uuringud ja haigete paranemislood. ( "The Brain That Changes Itself ")

Kuna tegu oli uudiskirjandusega, siis sai seda kohapeal lugeda. Üllataval kombel jäi raamatud lugedes aeg n-ö seisma... Enam ei pannud tähele aja kulgu.  

Ma enam täpselt ei mäleta, mida ma lugesin, aga olukordade kirjeldusviis oli vägev.

Autor räägib oma raamatu sisust:

Üsna teravalt jäi meelde sümbol  ajulukk. Selle kohta oli lausa üks peatükk, mis kirjeldas raamatus Jeffrey M. Schwartz  "Brain Lock" kirjeldatud ühte sündmuste lõiku.  Lühike sisukirjeldus sellest raamatust http://www.harpercollins.com/9780060987114/brain-lock

Täitsa üllatav on leida, et juhuslikult olen oma hobidega tegutsedes leidnud raja, kuidas oma aju ümber korraldada. N-ö leidnud kiire viisi asjade õppimiseks.

Raamtu autor räägib lühidalt, kuidas aju  n-ö lukust lahti teha:

Ja lõpetuseks video, mida jäin vaatama:

Oh jah... Youtubel on ju lahe komme pakkuda veel ja veel videosid mis haakuvad antud videoga.

Okei. Lõpetaks siis viimasest videost meeldejäänud sümboliga, mis võtab kogu rännaku kokku: "Tee aju enda hobiks"

Sõrmendid

http://www.eki.ee/dict/viipekeel/

qwerty järjestuses sõrmendite esimene versioon

Qwerty esimese versiooni puhul ladusin ühes .doc failis olevad sõrmendite pildid ümber ja tegin ekraanipildi.

Minujaoks läks tähtede üles leidmine hulga lihtsamaks.

Kaks heli allikat

Oh jummel. Ma eksisin vahepeal internetti ära. Veebilehitsejas on lahti üsna palju lugemata sakke.

Sepktrogrammiga ei viitsi veel ise mängima hakata. Seekord kirjutan infotsingu tulemustest.

Kõigepealt oli mõte uurida, et kas  youtubes on slow motion video  keelpillikeele võnkumisest.

Lisaks viitas youtube videole, mis kirjeldab viiuli keele valmistamist.

Ja mõttes käis läbi küsimus. Miks leiti, et lambasoolest saab teha tugevat kiudu.
Ja mõttes jooksis läbi ka automaatselt vastus.   Soolestiku seinad on silelihased. Lihased koosnevad valkudest. Valkude vahel on vesinikside. Valgud koosnevad aminohappejääkidest ja aminohappejääkide vahel on peptiidside. Ja mõte liiguv veel väiksemate sidemete suunas...

Tekib küsimus. Kui tugev on selline pillikeel? Kus veel võiks sellist looduslikku "prügi" ära kasutada.


Keegi tark kirjutas slow motion video alla, missugust matemaatilist nähtust ta näeb.

Viskasin otsisõna googlesse ja tulemus siin ( Helmhotz corner ) :
http://plus.maths.org/content/why-violin-so-hard-play

Kas sarnane asi toimub ka häältepaeltega?

Kooliõpikust on jäänud meelde, et häälepaelad vibreerivad.

Leidsin lehe, kus on kõne olemus füüsikaliselt ära seletatud:
http://www.animations.physics.unsw.edu.au/waves-sound/human-sound/
Vaadake kindlasti ka muude füüsikaliste nähtuste seletusi.

Kõrva sisust natuke lähemalt:

Natuke lõbusam video, mis selgitab kuulmise olemuse:

Pärast füüsika materjali vaatamist tekib kindlasti küsimus, et kas inimest võib näha kui masinana?
Tundub, et täitsa võib.

Ja siis leidsin ülevaatliku dokumentaali  inimese masinavärgi toimimisest.

Ja leht, mille võiks otsast lõpuni läbi käia:
http://www.interactive-biology.com/

Järgmiste kordade teemasid ei taha enam ette öelda.

Noorte probleemid

Võttis natuke aega, kuni sain mõtetele teatud pausi... Mõte tahab juba võtta ette helimaailma ja selle sisse pugeda. Seetõttuon raske liigutada mõtet sinna paika, kus ta oli siis, kui sai eelmisel korral lõpetatud. Osutub, et noorte probleemidele lahenduse pakkumiseks on mul veel liiga vähe infot. Mõned ideed siiski on, aga las nad jääda veel püstitamata hüpoteesideks. Ja ega ma ise ka ei tea, millisena ma püüan noort inimest näha.


Alustame siis tänapäeva noore üldsõnaslise kirjeldusega. Tänapäeva noor on inimene, kes on end vabatahtlikult teinud nii kurdiks kui ka pimedaks. Ja seda lausa mitmes vaates (poosis).

Alustame siis tänavapildist. Kõrvaklapid on peas ja mobiil on käes. Aju püüab nautida pakutavat muusikat, ning üritab aru saada, mis helisid ta veel kuuleb. Silmad uurivad ekraani ja mingiosa läheb keskkonnast aru saada. Ja vaene mõistus üritab otsustada, mis info on nüüd kõige tähtsam. Ja otsutab, kuidas olukorrale reageerida.
Kui üritada sellise inimesega suhtlemist alustada, siis tuleb talle õlale koputada  või püüda tema tähelepanu nutitelefonis. Kätega tema silme ees vehkimine ja klappidest kiskumine on liigne ärritus.

Tänavapilt ei paistagi nii jube.  Aga kui selline inimene üritab kuskil tänaval liigelda nii, et klapid peas ja uurib ekraani... Siis on ta pime-kurt joodik.  Noh, silm ei seleta, helile ei reageeri ja inimene kipub  kergelt tuikuma. Ahjaa, mõni unustab end nii ära, et hakkab lausa laulma.

Mõte liigub selles suunas, et nutitelefonile peaks ruumi tajumise selgeks õpetama. Siis saab ainus sõber selles suletud süsteemis hoiatada läheneva ohu eest.... Aga selle elluviimine on üsna ulme. Mõistlikum on otsida olemas oleva võimekuse rakenduskohti.

Järgmine kord uurin helisid edasi.

Esmased raksused viipekeele õppima asumisel

Tavapäraselt on iga uue asja omandamine teatud raskustega. Mõned saab ületatud harjutamisega ja osad mõistuse abiga.

Kõige suurem probleem on see, et ma pole harjunud kätt sellisel viisil liigutama.

Tunne sarnaneb sellega, mis valdas mind masinkirja õpingul. Ja see tunne on mööduv.

Teine probleem on see, et käe kujutis on aetud totrasse vormi. Lihtsamad sõrmendid on kergemini haaratavamad, aga mõnega peab mõtlema, et mis vaates on seda käekuju mõeldud.

Seda probleemi aitab ületada käekujudest 3d mudelite loomine... Alateadlikult hakkasin ma ise kätt pöörama, et veenduda käekuju õigsuses.  Nujhm, üritan asja jätte meelde visuaalselt.
Üsna nõme on hakata juurdlema, et mis näpp mis asendis olema peab...

Kummalisel kombel tekkis ettekujutus 3d käest, mis liikus.  ja tekkis hinnang, et robot / 3d modell saab viipekeele esitlemisega üldjoontes hakkama.

Hakkasin mõtlema, et minu teadmised pole viisavad, et hakata seda asja nullist tegema.. Ega seda ei peagi ise nullist tegema, sest suure tõenäosusega on juba keegi avastanud, et võiks arvutile viipekeelt õpetada.

Alustasin siis google otsingut. Püüdsin leida vabatarkvalist inimese 3d mudelit, mida  annaks ise juhtida.
Täpset sündmuste jada enam ei mäleta, aga jõudsin minus huvi tekitava tarkvarani: http://www.openscad.org/index.html
Tundub olema huvitav programm, mille kasutamise võiks endale selgeks teha.

Jõudsin isegi tarkvarani, mis võimaldas õpetada 3d mannekeenile uusi viipeid.  (youtube video)
Ja mannekeen suutis juba olemasolevaid viipeid kuvada.

Läks mingiaeg mööda ja mõtlesin. Sisuliselt on ju nutitelefon võimeline viipekeelt selgeks õppima.


Mingihetk meenus, et ohoo.  MS Kinect suuab ju inimese keha liikumist analüüsida, miks ei võiks ta aru saada ka viipekeelest.

Lisaks sekka ka üks video, mille juurde jõudmist ma enam ei mäleta. Video ise on üsna üllatav.

Ja nüüd võiks siis kolmandat ideed tutvustada. Probleem on väga lihtne. Ma pole pidanud pikka aega tähestikuga tööd tegema.  Jadamisi loetlemine probleeme ei valmista, aga juhusliku tähe tähestikust leidmine on tükk tööd.

Üllataval kombel on selle probleemi lahendus lausa minu näppude all ja näppude "sees". EHk siis. Kui järjestada sõrmendid qwerty (või mõne muu sobiliku) klaviatuuri jaotuse järgi ritta, siis juhusliku tähe leidmine muutub hulga lihtsamaks.

Selle idee püüan ma ise lähiajal ette võtta. Järgmisel korral panen kirja mõned mõtted tänapäeva noorte probleemide kohta.

Heli spektraalanalüüs tahvelarvuti abiga

Tooks siis välja mõned huvitavad rakendused, mida sai natuke näpitud.
Ja mis mõtteis selle programmiga mängimine tekitas.

FrequenSee

Oma olemuselt on tegu ekraanil hüpleva joonega. Kui korrektselt väljendada, siis joondiagrammiga.
x- teljel on sagedused ja y-teljel tugevus.
Analüüsitav sagedusvahemik on 0Hz - 20kHz. Sageduse telg pole ühtlaselt jaotatud. Tugevuse telg on.
Esimese asjana märkasin, et 100hz kandis tekib kuhi.  Hakkasin tähelepanelikumalt jälgima ja tõesti. Mingi osa arvuti poolsest mürast on perioodiliselt muutuva tugevusega.  muude sagedusaladest on raske midagi välja lugeda.

Visuaalse vaatluse tulemusena on Michio Kaku  kõnest  kõlab kõige kõvemini 200hz - 1Khz  jäävad võnkumised. Oli hästi märgata kuidas maksimumpunkt liikus.

1k - 5k osas oli tugevuse muutust märgata. Seal  muutus helitugevus vastavalt häälikule.

(kasutatud Big Think kanali videosid mille kvaliteedid juhtusid olema 720p ja 430p)

Võimalik, et püüan kunagi jõuda infoni, mis räägib kõneaparaadi toimimisest lähemalt.

Nii, järgmiseks helitekitajaks on arvuti klaviatuur. Silma järgi on üldise müra tekke asukohta  raske hinnata, sest peab mitut asja korraga tegema :D Aga noh, mingi tulemuse ikkagi saab. Väga suur osa tundub jääma nii 2k - 5k vahele

Üks juhuslik koer haukus 500 Hz - 1 Khz vahel.

Väljas kostunud pois tekitas 500hz kanti ühe maksimumi.

Muusika kohta midagi huvitavat ei selgunud.  Selleks on vaja leida selline programm, mis kuvab ka heli ajalugu.

SpectralView

Oma olemuselt on tegu histogrammiga. Tasuta versioonil on piiratud võimalused. Peamiseks piiranguks on heli analüüsimine 0- 8khz vahemikus.  Sammuks 1khz
Algatuseks piisab ka tasuta versioonist.

X- teljel on aeg,  y-teljel sagedus.  Värviga tähistatakse heli tugevust.  Nii aeg, intensiivsus kui ka sagedustelg on ühtlaselt jaotatud.

Kõne osas on märgata, et Michio Kakaku puhul võib tõmmata 4khz peale ühe joone ja öelda, et seal on tüüpiliselt tühjus.  Päris äge oleks teada saada, miks sinna see "joon" tekib.
0Khz - 1 khz vahel on märgata maksimumi liikumist ühelt sagedusalalt teisele

Üks pilt klaviatuuri klõbinast

Käteplaks: äkiline intensiivne heli, mis hõlmab kogu vaadeldava spektri tugevust.
Punane ala tekib siis, kui käed kokku põrkuvad. Karvane osa tekib ruumi kajast.

Klassikalise muusika puhul on märgata sinusoide. Tegu oli keelpillide looga järelikult on tegu keelpillile iseloomuliku nähtusega.  Kui ei usu, siis proovi ise järele.

Nüüd sattusin kogemata kombel millegi kummalise otsa.  Tegu on https://www.youtube.com/watch?v=H-iCZElJ8m0 videoga. Sarnast asja nägin ka teise samalaadse testiga.
Vaikselt hakkab meenuma, et helid ju peegelduvad kehadelt tagasi.    Sellega võiks seletada teiste tõusvate joonte olemasolu.
Ma veel ei mõista, mida need langevad jooned endas tähendavad.

Püüdsin leida ka toas kohta, kus peajoonele kõrvaljooni ei tekkinud. Mitte ei leidnud.

Tegin katse vaiksema  samasagedusliku heliga ja keerasin heli vaiksemaks.  Need jutid kadusid.

Ehk millalgi saan teada, miks selline kummaline nähtus juhtus. Eks kunagi saab teada.


AHjaa. Vahepeal sai mikrolaineahjus toitu soojaks tehtud. Tegu oli suitsutatud kanakoivaga, mis hakkas mikrolaineahjus praksuma ja tekkis üks küsimus.

Mis moel saavad kurdid aru, et ahjus olev popkorn on valmis?
Oma mõtted kirjutage kommentaariumisse.


Selleks korraks kõik.
Järgmine kord võtan ette viipekeele õppima asumise raskused.

Viipekeel

Viipekeelega on olnud varasem kokkupuude väga väike. Olen näinud, kuidas rühm inimesi raamatukogus üksteisega viiplesin. Korraks märkasin ka, et mingid inimesed sattusid bussis viiplemishoogu. Ja muidugi olen puutunud kokku viiplemisega ka teleri vahendusel. Lapsena sattusin vahepeal vaatama viipekeelseid uudiseid. Üsna põnev oli vaadata, kuidas mingi naine kätega vehib.

Üldjuhul peetakse viipekeele kasutajaid kurtideks. Nagu ei võiks kuulja inimene õppida viipekeelt ja seda eneseväljendamiseks kasutada. Kusjuures see teeb ka viipekeele mitteoskajale jutu ilmekamaks, sest viipekeel on kujundlik keel. Viipekeele tundmine paneb end inimestega ilmekamalt suhtlema. Ja pannud tähele panema, kui lohakalt inimesed suhtlevad. Ka sealjuures mina ise.

Hetkel on olnud kolm viipekeele tundi ja igaks tunniks on tekkinud ettekujutus asjadest, mida saaks tehnoloogia abiga paremaks teha.

Kõige alguses tekkis idee heli visualiseerimisest. Varasemalt olen näinud nõuka aegset värvimuusikat. Midagi tõsist visuaalset elamust ei pakkunud. Lihtsalt vilgutas erinevate toonitud klaasorude sees hõõglampe.
Arvatavasti vastas teatud sagedusvahemikule vastav värv.
Vaikselt koputas õlale ka füüsika loengustest meelde jäänud kujundid.
1) Teadupoolest vastab igale värvile oma lainepikkus, sama lugu on ka heliga
2) Meeleelund tajub teatud lainepikkusega võnkumist.
3) Heli ja valgus on laine.

Ehk sis kolme kujundit kombineerides võib väita heli tekitab kujutluspildi nendest asjadest mida ei näe.
Siit tekib küsimus, et miks ei võiks aju nii treenida, et värvide abil hakkab tajuma meloodiat.  Või isegi kõnet.


Värvide ära kasutamise mõte tekkis vajadusest ära selgitada misasi see kuulmislangus on ja kuidas see avaldub.
Alguses mõtlesin, et võiks hakata töötlema helifaili. Siis jällegi kerkis probleem, et ma ise ei kuule erinevust.
Samas ma saaks anda natuke madalama hinnangu kui ma ise kuulen. St, eesmärgiks on originaali ja  töödeldud faili tajutava erisuse tekitamises.


Kui samastada silma ja kõrva, siis ilmneb et mõlemad organid on eristavad teatud lainepikkusega signaali kõige paremini. Silm tajub rohelist värvi ja kõrv eristab hästi kõnesagedusi.

Hmm... aga kuidas paigutada üksteise suhtes nähtava valguse spekter ja kuuldava helide spekter.

Tundub, et värvidega ei peagi hakkama mängima. Kui väljendada kurtlust kui heli (helivärvide) pimedust, siis meenub värvipimedus ja olukord, kus iga inimene kogeb värvipimedust.

Silmapõhjas on teatavasti kolvikesed ja kepikesed.  Kolvikesed eristavad värve ja vajavad toimimiseks valgust. Ehk neid on vaja intensiivselt ärritada.  Lisaks on ka silmapõhjas olema kepikesed, mis töötavad ilusti ka hämaras.

Kui kirjeldada kohta, kus tekib pealmine kuulmisaisting (tigu). Trummikile paneb teo sees vedeliku vibreerima ja erineva pikkusega "kuulmiskarvad" teisendavad helisignaali  elektriliseks impulsiks.

Kuulmisnärvi kahjustuse kohta on niipalju teada, et pikemad "kuulmiskarvad"  on saanud vigastada.

Tahtsin leida infot pimedusest tuleneva värvipimeduse kohta, aga veel midagi asjalikku ei leidnud.

Alustuseks siis vikipeedia leht kolvikeste kohta: https://et.wikipedia.org/wiki/Kolvikesed

Eh jah, ma tean kuulmisest ja nägemisest veel liiga vähe, et võiks muuta helimaailma värvipildiks.

Siinjuures siis lõpetan. Järgmine kord avastan tahvelarvuti võimekust.

Blogi pealkiri

Blogi pidamisega harjumiseks üritan kirjutada, miks sai valitud selline pealkiri.

Mõtted:

Olen mitmeid aastaid "piinanud" mõnda inimest mõtetega, mille tõelisuses olen hakanud pärast mõtte kirja panekut kahtlema. Peamine kõhklus on olnus selles, kas ma olen ainuke  selliselt mõtlev inimene.

Üldjuhul püüan ise seda kõhklus vähendada lisainfomatsiooni hankimise teel.  Selle tulemusena ei  tundugi ideed enam totrad.

Miks ma pean oma mõtteid totraks?

Ma ei suuda veel uskuda, baka tudeng on leidnud leidnud toimiva mõtlemistiili. eh. tegelikult olen ma pidevalt mõelnud samamoodi. Seda peamiselt erinevates IT foorumites probleeme lahti muukides. Seda juba põhikoolist saati.

Kui jutt juba kooli peale läks... Mulle ei meeldinud koolis kirjandeid kirjutada.  Etteantud teemal ei hakanud kuidagi mõte jooksma. Juba see kirjutamise viis, mõtete kirjandi raamidesse surumine, tekitas teatud tõkke. Lisaks pudus ka vastav taust. Koolis olles mõtlemine peatus.  Koolis esinenud probleemidele tuleb kindlasti tulevikus mitu mitu lähenemist.

Ja nüüd midagi kojas.
Koda kui koht, kus on mõnus ja turvaline olla. Koht kuhu saab pärast seiklusi puhkama tulla. Pidev teiste mõtete jälgimine on väsitav. Samas ka põnev. Kui teise jutt on arusaadavalt esitatud, siis tekivad automaatselt erinevad mõtted. Ma ei saa sinna midagi parata, lihtsalt tekivad...

Koda oleks siis koht, kuhu ma hakkan oma igasuguseid mõtteid kirja panema. Kaua ma eksitan neid paari "väljavalitut" nende radadel. Küll nad ise leiavad tee kirjapandud mõteteni.


Järgmisel korral võtan ette mõtterännaku viipekele õppimisest.

Hei hopsti, Väikevend!

Tere!

Kuidas nüüd öelda.  Juba mitme inimesega vesteldes olen ma küsinud, kas ma peaks hakkama oma vabu mõtteid blogisse kirjutama hakkama. Senimaani olen ma saanud positiivset tagasisidet.  Põhjendatud kriitikani pole ma veel jõudnud :(...

Põhjuseid blogi pidamiseks on teisigi. Kuidagi võiks leida väljundi masinkirjale... Kaua sa ikka viitsid ainult ülesannete tegemise piirides korralikku masinkirja harrastada. Võibolla tuleb siin juttu ka harjumustest ja harjumuste kujundamisest/ kujunemist. Ja seda mitme juhtumi põhjal.

Ma sattusin viipekeelt õppima. Uudse asjaga on tekkinud teatud raskused ja on kindel, et neid tekib veel. Senimaani on olnud sellised, mida saab tehnika probleemise lahendamise tasuta ära kasutades väga vägevalt lahendada. (mänguliselt).

Loogiliselt järjestatud mõtteid te vast siit ei leia. Vähemalt alguses mitte. Kui me saame üksteisega rohkem tuttavaks, siis saame ka üksteisest rohkem aru.

Algatuseks kõik. järgmisel korral on loota sisukamat teksti :)